Fahle galerii­tänav

Fahle kvartali kinnimüüritud ajalooline Tselluloosi ehk Puupapi nime kandnud tänav on saanud uue elu rohelise galeriina. Ilmastiku eest kaitstud klaasitud katusega galeriitänav oli kvartali loojate idée fixe algusest peale. Hea meel tõdeda, et tulemus on hästi õnnestunud.

Paemüüride toekusele sekundeerib uue materjalina sale teras. Tehase juugendstiilist inspireeritud katusekonstruktsiooni katab õrnalt rohekas päikesekaitseklaas. Hooned põimuvad kokku galerii kõrget õhuruumi läbistava silla ja teisele korrusele viiva ühendustrepi kaudu.

Konstruktiivselt pani uue katuse kavandamine insenerid (Innopolis Insenerid) ja arhitektid proovile. Katuse kalle ja kõrgus varieerub, et hoone juugendlikud frontoonid kõik siseruumi jääksid. Lahendus on postivaba, talad toetuvad mälestiste karniisidele, mille sisse on kombineeritud uus betoonist kandetala. Aeg näitab, kas seesugust lahendust hakatakse kasutama ka teiste mälestiste klaaskatustamisel.

Galeriisse avanevad bürood, poed ja restoranid koos rohelisse oaasi laienenud terrassidega. Mööbel on valitud rohelistes toonides, kerge, õhuline, terasest, et luua tänavalikku miljööd. Väliruumilikud ja pargilikud detailid loovad ajavad nihkesse sees või väljas olemise tunde, luues uue omanäolise galeriiatmosfääri. Rohelisest sisetänavast on kiiresti saanud inimeste lemmik­pildistamispaik.

KINO maastikuarhitektid kirjeldavad: „Sarnaselt Fahle väliruumile etendab sisegalerii lahendus olukorda, kus ruumid on justkui olnud aastakümneid inimkasutuseta. Suktsessioon on jõudnud sinnamaani, et on moodustunud tihe rohttaime- ja põõsarinne ning vertikaalis on domineerima hakanud esimesed pioneerpuud. Kogu ruum on roheline ja elus, loodus on inimeste loodud keskkonda ressursina kasutanud, et kinnituda-ronida-juurduda-pesitseda-varjuda. Igal nurgal, praol ja orval on praktiline väärtus: praost ja lõhest on saanud ronitaime kinnituspaik, lahtise kivitüki alla kogunenud huumuses leiavad õrnad juured kindla kaitse, kriimustuses kasvavad seened. Inimene naaseb keskkonda ja hakates selles külluses kohti otsima, võtab üles ja maha vaid hädavajaliku, säilitades suurema osa lopsakast rohelusest.

On tekkinud ülevoolav, kuid kontrollitud ja turvaline keskkond, mis inimesele mugavaks ja kasutatavaks kohandatud: saab istuda, kiikuda, süüa, vett puutuda, taimedega suhestuda – iga ilmaga soojas ja valges. Minna lastud ja tagasivõetud keskkond resoneerib kasutajaga, kes otsib pidevalt midagi uut, aga mitte hirmutavat. Siseruumi vallutanud troopiline kooslus viitab oma lopsakusega Eesti taimkondadele, mis sõltumatuna tühermaadel, metsades ja soodes vohavad: turvaline, soe ja rohetav sisegalerii on selle vaba metsikuse mugavas mõõtkavas mudel.”